Mul on läbi isikliku ja kiriku ajaloo olnud põrgu osas üpriski ambivalentsed tunded. Ühelt poolt tundub see selline lihtlabane ähvardusel põhinev kasvatusmeetod, millega kaasneb pigem trots kui tõsine sisemine soov oma elu muuta või teisendada, samas tundub kuidagi veider mõelda, et ka need inimesed, keda me ajalooliselt kujutab nö kurjuse kehastustena, eks igaüks võib nüüd ise kedagi ette kujutada, et ka nemad koos teistega rõõmsalt paradiisis harfimängu kuulavad ja üle pilvepiiri jalgu kõlgutavad.
Nii et kuidas selle asjaga siis ikkagi on? Kas elu ja
surm on ikkagi nii must-valged või on lubatud ka mõningased halli varjundid.
Lugesin hiljuti jesuiidist isa Christoph Wrembecki
raamatut taevas ja põrgu, kus isa Christoph elegantselt paneb kirja mõtted, mis
ka mulle lahendust pakkuvatena näivad.
Esiteks toob ta välja, et sellist mõistet nagu
igavikuline põrgu, Piiblis ei ole. On olemas surmavald või surnuteriik, aga
igavese karistuse tähistuse on juurde pookinud siiski pigem kultuuriline
teadvus. Nii kõneleb Jeesus neis kohtades, mida eestikeelses Piiblis Põrguks
nimetatakse hoopis gehennast, mis tuleneb aga heebrea keelest ning tähistas
peamiselt ühte väga konkreetset füüsilist paika maa peal, nimelt Hinnoni orgu,
kus vahest ohverdati ebajumalatele ning võis kaasneda ka inimohvreid ning mis
teisalt oli ka kasutusel prügimäena, mis aga võis ka pidevalt hõõguda lähtuvalt
erinevatest gaasidest, mis sõnniku jm kokku ajamisega ühes prügihunnikus võivad
tekkida.
Kui nüüd seda kirjeldust kuulata, siis võib olla üpris
ilmne, miks ja kuskohast on tekkinud kujutluspilt põrgust, kus kurat oma
kateldes inimesi keedab.
Teine mõte, millest isa Christoph kirjutab, on mõiste
igavene. Kui igavene saab olla kellegi hukatus. sõnal igavik on pikk filosoofiline
taust, mis päädib sellega, et kas miski või keski peale Jumala saab üldse olla
igavene. Või on igal teisel juhul tegu lihtsalt väga pikka aega kirjeldava
terminiga. Aga mis on siis igavene elu? Igavene paradiis – see ongi elu
Jumalas. Lõputu koosolemine. Seega kui tahta öelda, et ka kellegi karistus on
igavene, siis peab jumal ise olema igavene karistaja, sest keegi ega miski muu
ei saa igavene olla. Kuid see läheb vastuollu Jumala põhilise mõistega, milleks
on armastus.
Küllap meenub siinkohal nii mõnelegi teist, mida
valusam vits, seda armsam laps. Olgu sellega täna kuidas on, aga igavesti
kedagi piitsutavat Jumalat ei suuda ka mina endale kohe mitte kuidagi ette
kujutada.
Seega viib kogu see mõttekäik sinna, et lõpuks,
viimaks, saavad kõik andeks. Kõik.
Apostel Paulus kirjutab
Sest poolikult me
tunnetame ja poolikult me ennustame,10 aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis
aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim
neist on armastus.
Kui me kohtume surmas igavest armastavat Jumalat ja näeme teda päriselt
palgest palgesse, siis kaob kõik kuri, sest armastav Jumal armastab meid
sellise ennastsalgava armastusega, mille ees on iga kurjus nõrk.
Ja see on lohutav mõte kui me täna siin Raadi kalmistul oma eelkäijate
peale mõtleme.
Surnuaial jalutades võib meid tabada korraga nii rõõm kui kurbus. Rõõm,
et oleme neid inimesi tundnud, kurbus kui keegi neist on olnud tõeliselt
kallis. Lähemate lahkumistega kaasneb lein, mis on midagi nii vajalikku ja
inimlikku.
Jamie Anderson on öelnud: Grief, I´ve learned is really just love. It´s
all the love you want to give, but cannot. All the unspent love gathers up in
the corners of your eyes, the lump in your throat, and in that hollow place in
your chest. Grief is just love with no place to go.
Püüdes seda eesti keelde tõlkida, siis:
Ma olen mõistnud, et lein on lihtsalt armastus. Armastus, mida sa
soovid jagada, aga ei saa. Jagamata ja kulutamata armastus aga koguneb su
silmanurkadesse, sellesse klompi su kurgus ning õõnsasse tundesse südames. Lein
on lihtsalt armastus, millel ei ole oma kohta.
Suundume peatselt oma eelkäijate haudadele. Lähme siis lootuses kord taaskohtuda ning siis ka kõik poolelijäänud teaduslikud vaidlused lõpuni vaielda ning seniks püüame leida oma armastusele sihi ja suuna inimestes endi kõrval. Aamen
Kõne peetud TÜ mälestuspäeval september 2021
Descent into Hell (detail) 1366-67 Fresco
Cappellone degli Spagnoli, Santa Maria Novella, Florence
Comments
Post a Comment