Pingid harali pandud, kohad lauluraamatutega markeeritud,
tunde mõtiskelu, kas jagada armulauda ja kui, siis kas maskiga või maskita.
Mida teha ristimistega? Aga leeripüha?
Nii palju küsimusi, kuid need on rõõmuga küsitud küsimused.
Sest me tohime neid küsida.
On olnud inimesi, kes uurivad, et miks need kristlased
ikkagi kirikusse tagasi tahavad? Küsimused on läinud sinnamaani, et küsida, kas
te kardate oma annetustest ilma jääda.
Jah, muidugi on ka kirikud finantsilistes raskustes, kuid
need raskused on teise koha peal ja sellest võiks kirjutada ühe teise loo, aga
seda mina kirjutada praegu ei taha.
Me oleme kutsutud olema inimeste jaoks. Veebis saab teha
ühte ja teist, kuid samas on veeb täis kõiksugu kristlikku sisu – ühest
äärmusest teise, keskteed ja kõrvalradu. On kõike igale maitsele. Kas sellises
hetkel luua juurde? Kui jah, siis miks?
Tulime pühapäeval kokku, kuid kandsime jumalateenistust ka
üle. Küll kohati viperustega, sest uus tehnika tekitas uusi küsimusi, mis
katsetamisperioodil välja ei tulnud, vaid ikka esilinastusel. Kuid tegijal
juhtub eks. Palun andke andeks, et pilt vahepeal 90 kraadi viltu oli….
Aga miks siis ikkagi tulla kokku? Minul isiklikult oli
pühapäeval tunne nagu oleks taas Ülestõusmispühad. Eriti kuna sel aastal
möödusid need pühad pereringis ning paari inimesega kirikus. Kuid
Ülestõusmisusk saadabki meid ju läbi kogu kirikuaasta ega peaks jääma kinni
vaid ühele nädalale. Ei, see on meie usu üks kandev alustala. Ja seda enam oli imeline
näha, kuidas usk elavaks saab. Sest me tuleme kokku, et üksteise usku
kinnitada. et jagada seda lootust ja rõõmusõnumit, et Kristus on elu ja surma
Issand. Sõnumit, mis segases pandeemiaajastul on kõikehõlmavalt vajalik.
Kas seda peab tegema ilmtingimata kirikuhoones? Kas seda
peab tegema ilmtingimata koos? Ei ja ei. Ning kaks kuud me ju seda ei teinudki.
Aga koos on kergem. Mitte üksnes uskuda. See jääb ikka igaühe enda teha. Koos
on kergem elada, koos on kergem ka oma vaimset tervist säilitada. Sest kui me
suudame oma füüsilise tervisega isolatsioonis väga kergesti hakkama saada, siis
tunnen omaenda najal, kuidas vaim väsib. Teinekord õhtusel koeraringil (mis on
minu vaimse tervise üks alustalasid) olen ma mõelnud, et millest ma siis
tegelikult nii väsinud olen. Ja sellel ei ole ühte lihtsat vastust. Mul on ju kõik olemas ja korras, aga ikkagi
olen ma nii väga väsinud sellest eriolukorrast. Suur elevus on ammu möödas,
peres on enamus asju paika loksunud, aga süütenöör on lühike. Kohati kõlab nagu
lumehelbeke, ausõna.
Kirikusse minek tõmbab mind korraks sellest eriolukorrast
välja. Jah, ka seal kehtivad nõuded ja kõik on tagatud. Aga üks dimensioon
tuleb juurde (äkki sellepärast ongi kirikud nii kõrged? J ), hetkeks saabub rahu.
Kuuled kaaslasi kõnelemaks nii sügavatel teemadel kui viskamaks muhedat nalja,
laulad just neid laule, mis hinge hõiskama panevad (mul on eelis, ma saan
laulud ise valida – punkt kirikuõpetajaks olemisele) ja saad laulda koos. Mitte
jälle üksi oma kodus või üksi kirikus. Laulda koos. Palvetada koos. Jagada
sakramenti koos.
Mulle on praegune aeg kohati meenutanud seda aega kui ma oma
väikese ilmakodanikuga pidin veetma haiglas, omamata täpset teadmist kui kaua
meie haiglasolek kestab. Iga päev oli rutiinne, sa tegid seda, mida pidi. Ja
lootsid, lootsid, lootsid. Kui siis korraks haiglast väljas käisin, kogemaks
hetke „päriselu“, siis oli tagasipöördumise hetk eriliselt raske. Praegu me
näeme, et seda tagasipöördumisehetke meil aina vähendatakse, meie võimalused
avarduvad, kohati isegi sama kiirelt kui nad sulgusid.
Ka sellega tuleb toime tulla. Mis on minu piirid, et ma ei
muutuks teistele ohtlikuks, aga samas ei oleks paranoiline? Milliste
piirangutega jätkata ja mida lasta lõdvemaks. Vanavanemad, lasteaiad jne jne.
Ühiskonnas ei ole selget vastust – lasteaiad on küll avatud, kuid mitte kõik ei
tervita lapsi sinna just hea meelega. Koolid hakkavad lõppema, viimased
pingutused tuleb teha, osadele on see lihtne kulgemine, teistele ja sh
vanematele tugev pingutus, et jaksaks toeks olla.
Küsimusi on palju ja seda enam vajame aega, et mõtiskleda,
aega, et valikuid kaaluda. Et olla korraga paindlik ning samas mingites
piirides jäik. Palvetada südamerahu eest, et meie valikud ei jääks meid piinama
kui oleme need teinud kõiki endale teadaolevaid tegureid arvestanud. Ja siis
oskus ka lahti lasta ja mitte jääda mõtlema, et mis oleks kui…
Noh nüüd oled vist küll kohvi välja teeninud. Jooksin seda
sinuga hea meelega koos, anna märku! Kirikus me veel koos kohvi ei joo, aga
kuskil õues, miks mitte. Ka see on meelerahu üheks oluliseks alustalaks.
Comments
Post a Comment