Ma kardan, et maailm muutub. Ma kardan, et mina muutun. Ma kardan, et kirik muutub. Ma kardan…
Seksuaalsuse küsimus kogub taas
tuure. Kas homoseksuaalsuse patuks pidamine on selge õpetuslik küsimus nagu
väidavad osad või on see siiski debateeritav valdkond ning inimeseksolemise
määrab viimselt miski muu?
Teema kerkis esile taas õp Meelis
Sülla ordineerimisel Suurbritannia Luterlikus kirikus ning EELK piiskopi Tiit
Salumäe osalus selles, mis Facebookis teatud gruppides teema taas kihama lõi.
Üks seisukohavõtt oli, et tegu on
kindla õpetusliku küsimusega ning arvamustel siin kohta ei ole. Jäin mõtlema,
mis see kindel õpetuslik seisukoht siis on. Seksuaalsus on osa
inimeseksolemisest, seega tuleb küsida inimeseks olemise õpetuse järgi. Olen
ise sageli püüdnud selgitada kristlikku inimeseksolemist kahe tabureti näite
najal. Taburet ehk kolmjalg. Nii on üheks kolmikuks inimesemõistmise teel see,
et inimene on Loodud – Langenud – Lunastatud ning teine, et inimene on Vaim,
Hing ja Ihu. Viimane jaotus pärineb apostel Pauluselt, kes rõhutab, et need
kõik olema peavad olema hoitud Kristuse taastulemise päevani ehk kõneleb
inimese holistlikust/terviklikust mõõtmest – kogu inimene on oluline. Loodud –
Langenud – Lunastatud aga on veelgi võimsam kujund. See kõneleb sellest, et iga
inimene on loodud Jumala näo järele ning omab seega tükikest jumalikku
peegeldust igas inimeses. Langenud – me keegi ei ole patust puhtad ehk kui
püüda see argikeelde panna, siis inimene on ekslik olend. Iga inimene. Ka need,
kes on pandud teiste üle otsustama. Kuid me kõik oleme juba Lunastatud Kristuses ehk meie ekslik
loomus on meile andeks antud Jumala enda poolt. Meie ise ei saa ennast
lunastada, see pole lihtsalt võimalik, kuna sellisel juhul asetame ennast
Jumalast kõrgemale. Jumal ise on tahtnud meid Lunastada ning kes siis Jumala
tahtele vastu saab. On autoreid, kes on antud mõttekäiguga läinud isegi nii
kaugele, et mitte ühelgi inimesele pole Jumalat pääsu, põigelgu ta siinses elus
vastu nii palju kui tahab, aga Jumala tahe on siiski ülem.
Homoseksuaalsuse patuks pidamine
tõukub teatavatest kirjakohtadest Piiblis, mida mitmed minu head kolleegid on
juba ümber lükanud kõnelemaks, et homoseksuaalsust kui sättumust Piibli ajal ei
tunnistatud ning seega ei saa antud kirjakohti üle tuua kahe samast soost
inimese vahelisele armastusele, kuna see on suunatud alandava seksuaalsuhte
poole, mida tolleaegne kahe mehe vaheline suhe sageli oli. Sina ei pea mitte
teist inimest endale seksuaalselt allutama kõlaks see vast tänapäevases keeles
või veel täpsemalt: sina ei pea mitte vägistama. Samuti mõistetakse hukka
hooramine, mis aga ei ole kuidagi otseses seoses hooramises osalevate inimeste
sooga.
Mitmed homoseksuaalsust patuks
pidavad inimesed põhjendavad oma võitlusvaimu sellega, et tegelikult on LGBT+
inimesed ise selles süüdi, et neile vastu hakatakse. Sest no miks nad ometi
pidid üldse kapist välja tulema? See argument libiseb aga õhukesel jääl ning
kõneleb ilmselgest võimupositsioonil kõnelemisest.
No misasja need naised küll räägivad sellest, et nad koolis tahavad käia.
Õppigu siis kodus omaette teki all, ei tasu sellest siin avalikult rääkida,
eks. Keegi ei keela neil omaette õppida, aga seda avalikult kuulutada, no andke
andeks, see pole sünnis.
Kuidas kõlab? Olen veendunud, et
inimesed, kes ise on haavataval positsioonil, ei saa kunagi ise enda õiguste
eest üksi seista. Nad vajavad nende toetust, kes on nö normaalsed. Ja ühtlasi
tundub mulle, et kiriku ülesanne on seista nende eest, kelle hääl on
õigusevastaselt maha surutud. Sest kes siis neile hääle annab?
Arutasin hiljuti kalli
koguduseliikmega sellest, mis on kristliku eetika tuum ja tema seisukoht oli,
et selleks on Kristuse sõnad: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete
teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
Ja see ei tähenda, et inimesed
saaksid oma tegudega õndsuse välja teenida, vaid seda, et kristliku
ligimesearmastuse ja Kristuse armastuse tuum seisneb selles, et olles ise
Jumala poolt lõputult armastatud, siis on meie ülesanne seda armastust välja
kiirata. Ning jätta kohtumõistmine Jumala hooleks. Meie ei saa ise oma
hingeõndsust välja teenida, me saame selle vastu võtta ja edasi anda.
Aga see kõik on hirmutav. Muutused
ongi hirmutavad ja seda hirmu tuleb tõsiselt võtta. Eriti kuna me enamasti ei
taha endale tunnistada, et muutuse aktsepteerimise taga on peaaegu alati hirm.
Hirm, et ma ei tunne ära enam seda maailma, kus ma seni elasin. Kuid teisalt on
see ju ammu teada tõde, et samasse jõkke ei saa kaks korda astuda.
Comments
Post a Comment