Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada 1. aprillist, mil meie perre saabus esimene covid positiivne testi tulemus. Loomulikult tähendas see, et kogu pere jääb isolatsiooni. Algul tundus, et ega see nii väga kogu elukorraldust ju ei muudagi, kuigi tegelikult ikka muutis küll. Varem olime ikka kordamööda abikaasaga ka tööl käinud ning aegajalt ka poodi külastanud, kuid nüüd olime neljakesi (+ koer) korteris kinni.
Tuulutasime tube ja hoidusime kallistamisest. Oh see viimane
andis tunda. Kuna tegu oli mul ka tööl omajagu stressirohke ajaga, siis need
kallistused, neist oli ikka tõesti puudus. Selles osas oli päris hea kui ka kogu
ülejäänud kamp oma positiivsed tulemused kätte sai. Vähemalt kallistamine
muutus lubatuks. Ja mina olen ikka „tubli tüdruk“, sest enne ei jätnud, kui
test positiivseks sai – 8 korda proovisin, ma pole koolis vm ühtegi muud testi nii
mitu korda pidanud tegema 😉
Sellistel hetkedel on kiriku ringis ikka kuulda lauset: „Usalda
Jumalat!“ Olin just mõni aeg mõelnud, et ega see ei hakka klišeeks muutuma.
Mida siis ikkagi see Jumala usaldamine päriselt tähendab ja kuidas see ikkagi
aidata saab? Olen seda isegi sageli öelnud nii endale kui teistele, aga kui
oledki olukorras, kus midagi muud väga teha ei saagi?
Küllap on iga säärase lausega oluline näha, kes seda sulle
ütleb ning millisel hetkel see juhtub. Kas see on hetk elus, kus sa oled tõesti
valmis andma kontrolli ära. Mina kindlasti enamik aega oma elus ei ole.
Planeerimiskuninganna nagu mu hüüdnimeks on, kuidas ma siis kontrolli ära
annan? Aga küllap just seda on see va covid mulle õpetanud, et seda ei
kontrolli ma kohe üldse. Nii müstiliselt nagu ta meie juurde jõudis, nii
samamoodi loodan ma praegu, et kuigi mind on alates homsest ametlikult puhtaks
tunnistatud, et ma siis ka tõepoolest ei ole enam tiksuv ja kõndiv biorelv,
vaid ma tõesti ei nakata enam kedagi (aga võite julgelt jätkuvalt distantsi
hoida, ma ise plaanin küll seda teha). See on nii suur vastutus, et seda lihtsalt
üksi kanda ei jõua. Jah, ma saangi teha kõik endast oleneva, aga edasi on asi
üksnes ja ainult Jumala kätes.
Nii et küllap on see olnud minu õppetund, kuidas ikkagi
päriselt Jumalat usaldada. Olen tohutult tänulik oma perele, see aeg on olnud
hoolimata oma suurest pingest (peamiselt vaimsel tasandil) ääretult toetav (noh
eriti siis kui kallistamine legaalseks muutu, eks). Rääkimata sõpradest, kellel
on jaksu kuulata ning kellega saab koos olla nii totaalses nõmeduses kui ka
ülevoolavas ja kohati napakas rõõmus J
Ja see pasha, mis meile ukse taha toodi 💜 Ja M juubel, mis peetud sai 😛
Sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind.
Sa viid mu välja võrgust, mis mulle salaja on pandud, sest sina oled mu tugev kaitse.
Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu
lunastanud, Issand, sa tõe Jumal. (Ps 31,4-6)
Foto: Shutterstock
Comments
Post a Comment