Nutmisest luterluseni

Me kõik nutame vahel. Ma vähemalt loodan seda. Oma lastele olen ma püüdnud ellu kaasa anda teadmise, et nutta on ok, nutta on teinekord väga vaja. Mulle ei tundu õige lapsi hea ja paremaga "ära osta" lihtsalt sellepärast, et mina ei talu nende nutmist. Nutmisega on vaja rahu teha. Kõigepealt iseendal. Ma olen seda tüüpi, kellel pisarad tulevad pigem varem kui hiljem ja kohati teiste inimeste jaoks kummalistel hetkedel. Need saavad vahel mu üle võimust ja rääkida on siis raske. Olen tajunud kahte sorti nutmist - nutmisega võib kaasneda häbi ja nutmisega võib kaasneda rahu. Üldiselt sõltub see sellest, kelle juuresolekul nutta. Teine inimene mu kõrval ei pea mind mõistma. Aitab see, kui tema ise on teinud nutmisega rahu. On suur kingitus omada elus selliseid inimesi. Olen tagantjärele palju mõelnud selle üle, miks ma vahel nutan olukordades, kus see üldse loogiline ei ole. Neid olukordi on iseloomustanud üks ja sama läbiv joon - need on olukorrad, kus keegi õigustab teistele inimestele haiget tegemist. Sageli ei saadagi aru kui palju oma sõnadega haiget tehakse ning seda kõike õigustatakse kristliku armastusega. Ja seda ma lihtsalt ei talu. Kellegi karistamine kristliku armastuse egiidi alla on Jumala mängimine. Me võtame endale vastutuse teise inimese elu eest ja otsustame, millisesse kasti see läheb. Elades inimühiskonnas, siis oleme leppinud kokku teatavd ühiselureeglid ja nende rikkumisele järgneb teatud tagajärg. Sest me oleme niimoodi kokku leppinud ühsikonnana ja kui see meile ei meeldi, siis saame algatada seadusemuudatuse. Nii toimib demokraatlik riik. Jumal on meid loonud oma näo järele ning otsustamine selle üle, millised näod Jumalale ei meeldi, läheb üle inimese volituste. Ütlesin hiljuti sõbrale, et mul on sõna "tõde" osas allergia, ta naeris ja arvas, et see on küll üks moodne haigus. Küllap on. Ma arvaksin veel, et ka üpris luterik haigus. Miks see aga nii on... sellest kirjutan peatselt.



Maailm läbi risti...

Comments