Kuidas ma khm-khm maitsetaimi kasvatasin

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma pole kunagi eriline rohenäpp olnud, kui ema aiamaad tegi, siis ma lahendasin toas samal ajal mataülesandeid pigem. Korra-kaks olen aknalaual maitsetaimi istutanud, aga see lõppes ka sellega, et rukola kasvas nii suureks ja puistus ära, nii et söögiks enam ei kõlvanud, basiilikut õnneks ikka sai salatisse näpistatud, aga see oli liiga ilus, et seda võtta ju.

Olgu, igatahes jäid lapsed koduõppele ja noh kuna me olime ju kogu aeg kodus ja kuna lasteaias ikka ülestõusmispühadeks oleks midagi kasvatatud, siis tekkis ka mul kihk midagi potti pista. Et poodi valima ei tahtnud minna, uurisin, kas tuttavatelt saaks mõne ülejäänud seemnepoju ja ehk ka paar potitäit mulda. Kõike jagati heldelt.

Kuigi… mullaga läks nii, et sõbranna lubas anda mulle mulda ja punet. Aga no kuskohast pidin mina teadma, et ta plaanis selle pune anda mulle seemnena potis. Nii läkski asi nii, et kui ma läksid õhtuhämaruses mullale järgi, leidsin ma sealt potitäie mulda, millele oli mingil imelikul põhjusel veel kive põhja laotud ja punet ei kuskil. Kodus oli mul veel ka natukene poemulda, ajasin mullad segamini, võtsin kivid välja ja panin oma seemned maha. Nädal hiljem uurib sõbranna, et kuidas pune kasvab? Mina, et mis pune, et seal oli ainult muld. Tema ikka ajab vastu, et pune ka. Mina juba täitsa segaduses. Selgus, et tema, kes teab aiandusest palju, ei osanud arvatagi, et ma ei saa aru, et see pune oli sinna potti sisse pandud ja kivid põhjas pididki olema, et see pune seal kasvada saaks ja mida kõike veel. Noh mul oli natuke piinlik, aga no mis sa teed, kui sa ei tule selle peale, et keegi võib sulle taime ka mulla sees anda.

Mis aga minu teistest taimedest sai. Panime siis ühte potti basiiliku, ühte spinati ja ühte rukola (ja noh see õnnetu pune ilmselt oli ka kuskil). Igas potis hakkas midagi kasvama. Rukola kasvab küll väga väikeselt, aga on maitselt igati rukola. Spinat vohab vahvalt, aga noh spinati maitsest aru saamiseks peab seda ju kuidagi valmistama. Aga siis see basiilik…. Muudkui mühab teine, aga noh ei näe ta välja nagu basiilik, ei ole tal mingit lõhna. Veider. Guugeldan basiilikuid. No ei ole. Aga kasvab ja ilusalt ja väikelaps on õnnelik, kuna see pidi tema pott olema. Kuna aga potis ajab lehti aegajalt ka mingi umbrohi (no ma eeldan, et see on umbrohi ja mitte hiline basiilik), siis hakkab kahtlus tekkima. Lisaks on üks samasugune taim ka spinatipotis võrseid ajanud. Ja ühel vabama režiimiga päeval, kus sai juba sõpradega natukene ka näost näkku juttu ajada, selgub tõsiasi… ma olen hoolega kastnud ja kasvatanud… saialille. Noh seda, mida pooled aiapidajad ikka va umbrohuna minema kitkuvad, et vohab teine liigselt.

Noh mis seal siis ikka. Võtsin ka teisest potist selle saialille, istutasin teiste juurde ja ootame nüüd rõõmsalt õisi J Õnneks kõlbab see ka süüa, nii et meie õrnalt näksitud lehed meid ka kenasti terveks on jätnud.