Kellele sa need lapsed tegid?

Kellele sa need lapsed tegid? Lause, mida kuuleb sageli siis kui kellegi kasvatusmeetodid ei ühti sinu omadega. Eriti kui see puudutab lasteasutuse, hoidja või sugulaste tihedat kaasamist laste kasvatamisse.

Mind aga see lause intrigeeris? Kas me tõesti „teeme“ lapsi kellelegi? Iseendale? Ühiskonnale? Oma geenipärandile?

Jah, tänase pereplaneerimise kontekstis võib see kohati tõesti tunduda laste tegemisena, kui on täpselt välja arvutatud ovulatsiooniperiood või toimub kunstlik viljastamine. Kuid ka siis tegelikult ei ole see kõik üksnes inimeste tegemine või tegematajätmine. Suur osa on siin ikkagi ka Jumalal või loodusel või suisa mõlemal.  Seda nii juhul kui sa kasutad pereplaneerimisvahendeid või mitte, sest lase tulek meie juurde on ikkagi lõpuni inimlikult juhitamatu. Seega on lapsed otsekui kingituseks. Vahel küll ka tahtmatu kingitus, kuid sellel teemal ma täna ei peatu.

Hmm kas kingitus on ka ikkagi õige sõna. Kingitus kõlab ka midagi, mida omada. Kas lapsed on kingitava omad? Eks sõltub sellest, kuidas kingituse mõistet defineerida, kuid enamjaolt siiski omandimekk on sellel sõnal man.

Foto: Kristel Vask

Siis on võimalus rääkida lastest kui teekaaslastest, kelle jaoks vanemad on teejuhtideks. Lapsega koos kaasneb vastutus (ja ka minu varemkõneldud vastutusväsimus), kuna inimlaps sünnib loomalastega võrreldes sügavalt enneaegsena (mittemeditsiiniliselt mõelduna eks), ta vajab abi ja hool päris pikalt.

Kuigi kui teekaaslase mõiste on juba päris hea, siis jääb minu jaoks siit veel üks mõte puudu ja see on armastus. Me oleme looduse poolt seatud oma lapsi armastama (NB! meie lapsed ei ole looduse poolt seatud meid armastama – see armastus tuleb välja teenida). Ehk siis on lapsed meie teekaaslased, keda me armastame. Aga mitte meie omad. Samuti mitte riigi omad, ega lasteaia. Lapsed on iseenda omad, meie roll on neid armastada ja teele juhatada. Aga mitte omada.

Imeilusalt on öelnud juudi müstik Kalil Gibran oma raamatus Prohvet

„Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.

Sest neil on nende eneste mõtted.

Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,

Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.

Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.

Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.

Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.

Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.

Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;

Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.“

Kirjutan sellele alla.