Seksuaalsus ja religioon – kus on küsimused

Reedel, 11.10 toimus Tartu Ülikoolis üks põnev konverents „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“. Olen juba ammu arvanud, et selles valdkonnas on väga palju (lahti) rääkimata teemasid, seega läksin kohale suure huviga ja ma ei pidanud pettuma. Käsitlused olid mitmekesised ja palju mõtteainest andavad ning reflekteerima kutsuvad. Alustan viimasega siin.

Kuna esimene mure on, et on grupp inimesi, kelle jaoks on siin palju, mida arutada ja teine grupp, kes arvab, et kõik on selge, siis tundub mulle, et asja esimene samm on sõnastada mõned küsimused. 

Proovin mõningaid neid (konverentsist ka mõjutatuna) küsida:

-          Kas keha on oluline või mitte ehk kas seksuaalsus on Jumala poolt kingitud and või on meie kehaline olek midagi, mida me peaksime lihasuretamisega maha suruma?

-          Milline on keha „norm“ ehk milline on narratiiv, mida ühiskond kannab ja miks?

-          Kuidas meie seksuaalsus mõjutab meid inimesena?

-          Kas on võimalik oma genitaalid kiriku ukse taha jätta?

-          Kuidas mõjutab see, kuidas me suhtume oma kehasse/kuidas teised suhtuvad meie kehasse seda, milline on meie Jumalapilt? (Viimane kujuneb teatavasti esimestel eluaastatel ja on tugevalt seotud lapse kiindumussuhtega – sellega, kes ja kuidas tema eest esimestel eluaastatel hoolitseb)

-          Mida me mõistame armastuse all? Kuidas tõlgendada eesti keelde eros/agape/filia jne?

-          Kas homoseksuaalsus on patt?

-          Mida tähendab truudussuhe ja miks see on vajalik looduses?

-          Kuidas mõistame vastastikust nõusolekut kõiges, mis puudutab meie keha?

-          Millises osas on meie kehalisus seotud meie õndsusega/lunastusega? Sõna sai lihaks!

-          Mida ütleb Piibel meie keha/seksuaalsuse kohta?

-          Kuidas mõjutab meie seksuaalsust see, millises ühiskonnas me elame? (Ülerahvastatus, sugudevaheline tasakaal jne)

Kõik see kokku moodustab küsimuse: mida tähendab see, et meie vaim, hing ja ihu peavad olema hoitud? Kuidas me neid hoiame?

Üks oluline mõte, mis minu jaoks kõlama jäi, oli küsimus narratiivist. Kuidas me võime (vahel ka tahtmatult) pisendada teiste probleeme või neid hoopiski mittemõista lähtuvalt oma privileegidest.

Siinkohal üks näitlik lugu.

Olin kord seltskonnas, kus oli veidi rohkem mehi kui naisi ja kõne alla tulid seksuaalsusega seotud teemad. Üks mees rääkis loo, kuidas ükskord olla temast võimupositsioonil asunud meesterahvas talle ligi tikkuma. Enamik kiitis takka, et tegu oli väga ebameeldiva looga. Kui seejärel üks naisterahvas rääkis loo, kuidas teda praktiliselt tema kolleeg vägistas, siis loomulikult peeti seda ka ebameeldivaks teoks, aga suudeti leida ka korduvalt lugusid teiste meeste poolt, kuidas naised neile on ligi tikkunud. Kokkvõtlikult oli näha, et heteroseksuaalne ligiajamine on ok, isegi väike vägistamine on parem kui homoseksuaalne ligiajamine. Sest see on ju vähemalt normaalne.

Tegu on eheda näitega, kuidas me mingeid asju pisendame ning õigustame, kuna need toetavad meie narratiivi. Ning  omades priviligeeritud rolli ühiskonnas, me sageli isegi ei mõista teise osapoole arusaama maailmast – kui me pole kunagi olnud see, keda peetakse teiste poolt alamaks, patuseks, mittevõrdseks (nt kui raske on mõista päriselt nälga kui iga päev saab vähemalt 2 korda süüa). Me pisendame seda sageli tahtmatult „Jah, see oli kindlasti hirmus, aga ma ise pole seda kunagi kogenud“. Tead, kui ei ole kogenud, siis vahel on targem rohkem olla kohal oma kõrvade kui suuga. Kõrvu on ju meile ikkagi kaks tükki antud.

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et küsimusi on rohkem kui vastuseid ning äärmiselt oluline on see, mida me normaalseks peame – millist narratiivi me (taas)loome, samuti see, et nõrgemaid saavad ja peavad toetama võimupositsioonil olijad, sest nõrgema hääl ise ei ole piisav, et see oleks kuulda – privileegid on puudu.

Tundub, et see postitus oli vaid algus.... to be continued...

Pilt: Enduring word