Milleks üldse haridus ehk elukestev haridus on püha

Oleme terve nädala jooksul mõtisklenud erinevate haridustee osade üle läbi küsimuse, kas see või teine osa meie haridusteest on püha. Täna, pühapäeval, on hea need kokku võtta ning vaadelda seda läbi elukestva õppe prisma. Elukestev õppimine on püha.

Nädala taguses jutluses Tartu Jaani kirikus panin inimestele südamele, et me märkaksime hetki, kus mingi arenguülesanne meie teel saab valmis, neid hetki ,kus on hea ja mugav olla, sest maailm on otsekui selge ja lihtne, kõik sujub ja muresid ei ole. Selliseid hetki peab elus olema. Aga on üpris illusoorne, et need pikalt kestavad. Sest iga selline hetk annab meile tavaliselt uue ülesande, uue arenguülesande. Täiskasvanuna võib arenguülesanne tulla vahel ka ootamatust kohast: kas on vaja õppida ära mõni uus väga praktiline oskus, kas on vaja õppida suhtlema mõne uut tüüpi inimesega, laste kasvades on väljakutseks iga uus eagrupp. Arenguülesanded on vajalikud hoidmaks meid värskena, et elu kirevus säiliks ja suureneks. Sest kõige trööstitum on elu must-valgena. Päris väiksena on must-valge pilt vajalik, sest siis me õpime kõige elementaarsemaid asju – kuidas panna jalg jala ette. Aga tango tantsimiseks vaid sellest ei piisa.

Samas ei taha ma muidugi väita, et arenema peab ninast veri väljas, sest ka see on vahel tee, mis tundub õige. Areneda võib ka õppides ennast säästma, õppides teisi säästma, õppides loodust ja loodut säästma.

Ja nii jõuangi ma täna pühapäeval välja natuke uue mõtteni. Alguse sai see mõttest, et haridus on püha, välja jõudis see mõtteni, et Loodu on Püha.

Me õpime, areneme, kukume, tõuseme püsti, seda kõike selleks, et see maailm, mis on nii imeline paik, oleks sama imeline ka koos meiega ja pärast meid. Seega on ehk igal elu hetkel hea korraks peatuda ja küsida, milleks see kõik. Milleks olen ma midagi õppinud, milleks olen ma siia maailma loodud, mida saan mina teha, et see maailm oleks üks lõputult imeline paik.

Foto: Nele Tammeaid

Jörg Zink on kirjutanud järgneva loo:

Maailma seitse viimast päeva

Alguses lõi Jumal taeva ja maa.
Miljonite aastate pärast oli inimene viimaks juba küllalt tark.
Inimene ütles: Kes räägib siin Jumalast?
Ma võtan tuleviku oma kätte.
Ta võttiski.
Nii said alguse maailmaviimased seitse päeva.

Esimese päeva hommikul otsustas inimene
tunda end vabalt ja hästi, taotleda ilu ja õnne.
Ei olnud enam jumalanäolisust,  oli vaid inimene.
Ja kuna ta pidi millessegi uskuma,
siis uskus ta vabadusse ja õnne,
rahasse ja edusse,
planeerimisse ja oma turvalisusesse.
Turvalisuse tagamiseks oli ta varustanud maa rakettide ja tuumapommidega.

Teisel päeval
surid kalad saastatud veekogudes,
linnud putukatõrjeks valmistatud kemikaalidesse
ning loomad pliitolmu pilvedesse.

Kolmandal päeval
kuivas rohi maapinnal ja lehed puul,
sammal kividel ja lilled aedades,
sest Inimene otsustas ilma üle
ning jagas vihma oma tarkade plaanide kohaselt.
Kahjuks tekkis mõõdikusse väike viga, mis otsustas sademete üle.
Kui nad lõpuks vea avastasid, seisid laevad
ilusa Reini jõe kuivas sängis.

Neljandal päeval
hukkus neli miljardit inimest viiest.
Osa  taudidesse, mis inimene oli tootnud,
sest keegi oli unustanud sulgeda mahuti,
mis oli järgmise sõja jaoks valmis pandud.
Inimese välja mõeldud ravimid osutusid kasutuks.
Need ei toiminud enam,
kuna neid oli juba kasutatud kehakreemides
ja tühiste haiguste puhul.
Osa suri nälga,
kuna keegi oli ära peitnud viljasalve võtme.
Nad needsid Jumalat,
kes oli nende õnnetustes süüdi
See armas Jumal!

Viiendal päeval
vajutasid ellujäänud punast nuppu,
kuna tundsid end ohustatuna.
Tuli mässis maakera endasse,
mäed põlesid, mered aurasid,
betoonivaremed seisid linnades
mustade ja suitsustena.
Inglid vaatasid taevast,
kuidas imeilus sinine planeet
muutus punaseks, siis määrdunud pruuniks
ja lõpuks tuhkhalliks.
Ja inglid katkestasid oma laulu
kümneks minutiks.

Kuuendal päeval
saabus pimedus.
Tolm ja tuhk varjasid päikese, kuu ja tähed.
Ja viimane tarakan,
kes oli elanud raketipunkris,
suri suure kuumuse tõttu,
mis ei tundunud üldse mõnus olevat.

Seitsmendal päeval
Oli rahu.
Lõpuks oli maa tühi ja paljas.
Ja pimedus valitses kuivusest pakatanud ja
lõhenenud maakoore peal.
Ja inimese hing eksles viirastusena kaose kohal.
Kuid sügaval all, põrgus
jutustati huvitavat lugu inimesest,
kes võttis tuleviku oma kätte.
Ja naer kaikus üle
inglikoorini

Meile on antud võimalus. Meile on antud ülesanded. Meile on antud anded ja talendid. Kasutagem neid. Et maailm oleks see lõputult imeline paik nii täna kui homme.

Palvetame: Taevane Isa, sina oled meid siia maailma saatnud, me oleme sinu näolised, sinu saadikud. Õpeta meid võtma vastu, mida sa meie teele saadad, õpeta nägema iga raskust teel kui võimalust saada paremaks inimeseks. Aga aita meil ka ise luua paremat maailma enda ümber. Läbi väikeste ja suuremate tegude ning väikeste ja suuremate sammudega.