Gümnaasium on püha

Oleme jõudnud tööpäeva lõpuks oma koolirännakul gümnaasiumini ja mõtiskleme teemal, et gümnaasium on püha. 

Gümnaasium on esimene aeg elus, kus laps teeb päriselt oma isiklikke valikuid. Ta mõtle, mis teda rohkem huvitab, mis on need suunad oma elus, mida ta tahab valida. Kui tal on läinud hästi ja teda on toetatud põhikoolis, siis ta on välja selgitanud oma tugevamad küljed. Ja kuigi need võivad aja jooksul muutuda ja selgineda, siis on tal juba esmane arusaam, kes ta on. Või milline ta on. See võib olla ka väga negatiivne teadmine, kui laps on jäetud oma valikutes ja otsingutes üksi, siis võib see olla sõnastatud läbi vastandumise ning võitluse. Kuid ei ole veel hilja, kunagi ei ole. Ka gümnaasiumis on vajalik noort inimest toetada, näidata talle tema võimalusi, eriti siis kui talle tundub, et tal enam võimalusi ei ole.

Tegu on noorte täiskasvanutega, kes füüsilises plaanis oleksid valmis juba alustama iseseisvat elu ja mitmed neist seda ka teevad. Ja gümnaasium on üks nendest iseseisva elu valikutest. Ma tahan veel õppida! Ma tahan veel rohkem teada saada!

See ei ole kindlasti valik kõikide jaoks ega peagi olema. See ongi esimene koht meie elus, kus me saame teha päriselt ise valiku, mis sobib just mulle.

Kuidas teha elus valikuid? Siin tuleb loota, et eelnev kasvatus on loonud meile väärtusvundamendi, mis aitab meil näha oma valikuid, neid mõtestada ja seeläbi teha õigeid otsuseid. Mitte teha nii nagu sõber ees, vaid teha neid sellena, kes mina olen, kes ma tahan olla. Ja taaskord küsimus, et kuidas saab siin kirik olla toeks? Kindlasti ei tohiks kirik, kogudus või õigemini need inimesed seal, arvustada liig häälekalt noore inimese valikuid. Maailma muutub hetkel liiga kiiresti. Mis on järgmine tehnorevolutsioon, me ei tea, ja seetõttu on ainus asi, mida me saame noorele inimesele kaasa anda, nimelt seesama väärtuspagas. Milliseid oskusi ta oma elus vajab, me ei tea, aga neid on alati võimalik juurde õppida. Maailm muutub üha kirevamaks, lineaarne nägemine sünd-lasteaed-kool-töö-pension-surm on ammu läinud. Meie elu teeb mitmesuguseid keerdkäike ning valikud, mida teeme 16. aastaselt, ei määra enam meie kogu elu.

Kuid siiski on ka gümnaasium püha. See on koht, kus noored inimesed, kellel on sarnased huvid, saavad avastada maailma koos. Nad saavad avastada seda koos ja läbi oma erinevuste, ka oma väärtuserinevuste. Kuid aina enam hakkab kujunema arusaam oma väärtusmaailmast ja sellest kinni hoidmine. Just gümnaasiumiaeg või tuua kaasa teravaid vaidlusi justnimelt väärtuste üle. Miks olen mina veendunud, et minu maailmavaade on õige? Nüüd on vajalik oskus kuulata, päriselt teist ära kuulata, mitte püüda teda ümber veenda, vaid püüda mõista, miks on tema maailm kujunenud selliseks ja tema maailmapilt just säärane. Loomulikult areneb maailmapilt läbi elu, kuid gümnaasiumiaeg on esimest korda see aeg, kus meie maailmapilt hakkab kristalliseeruma ja see võib tunduda äärmiselt selge. Ei öelda ju asjatult, et gümnaasiumi lõpus on inimene kõige targem. Tal on tohutu teadmispagas ja tal on kujunenud arusaam, kes ta on.  Seniks kuniks elu talle sinna hakkab uusi nüansse lisama.

Foto: Clean PNG

Me palvetame täna kõigi noorte eest, kes gümnaasiumiteed käivad. Me palume kõigi nende õpetajate pärast, kellel on võimalik olla nende kõrval sellel ajal, mil iseseisvus saavutab aina suurema tähenduse, kuid siiski vajab veel pisukest õlga enda kõrvale. Aita meil olla noortele võrdelisteks nõuandjateks ning näha, et uuenev maailm vajab uuemat moodi mõtlevat inimest. Me täname sind iga noore eest ja palume, et sa toetaksid ise neid, kes oma valikutes ei suuda jõuda sihile. Aamen.