Kirik kui naine. Kirik kui keha.

Kirik kui naine / pruut / abikaasa ….

Keskajal levis arusaamine, et kirik on kui Kristuse pruut, tema naine, abikaasa. Ehk siis naine.

Mis on meie arusaamad naisest? Need võivad kõikuda äärmusest äärmusesse rääkides seksikast modellist kuni aukartustäratava vanaemani välja. Rachel Held Evans oma raamatus „Searching for Sunday: Loving, Leaving and Finding the Church“ toob välja huvitava mõttekäigu. Kirikut naisena on üldjuhul võrrelnud mehed, aga kuidas me vaatame seda läbi naise enda silmade.

Naine, kes on korraga nii täiuslik, et suudab kanda ilmale lapsi ja samas nii ebatäiuslik oma inimlikus haavatavuses. Naine, kes ise peab end sageli ebatäiuslikuks rohkem kui ta seda ise ongi. Naine, keda küll ülistatakse lauludes, kuid kelle igapäevaelu koosneb sageli ellujäämisest püüdes ühildada töö- ja pereelu, olla täiuslik abikaasa, armastav ema ning supertark kolleeg. 

Kas kirik on sarnane?

Või on nii naiseks olemises kui kirikul võimalik olla haavatav, ebatäiuslik, kuid siiski samas moodustada täiuslik kooslus Kristusega, kui jumalik abielu.

Pilt: Ariel Monson lds.org

Kirik kui keha (naise keha?)

Teine võrdlus on, et kirik on kui keha. Me oleme üks ihu ja Kristuse on selle keha pea. Vaadates hommikul peeglisse, leiame enda kehal tavaliselt rohkem puudusi kui peensusi. Meie arusaam kehast muutub, kui me saame vanemaks, kui me oleme sünnitanud lapsi või jooksnud maratoni, teinud läbi autoõnnetuse või pidanud pikka aega mingit totrat dieeti. Meie keha täidab erinevaid funktsioone, kuid peamiselt on ta meie hinge koduks, templiks, pühamuks.

Hing, vaim ja ihu – me oleme tervik, Ideaalis. Aga kas ka päriselt?

Rachel Held Evans kirjutab:

If the church is like a body, like a bride, then perhaps we ought to take her through what Barbara Brown Taylor’s calls the “spiritual practice of wearing skin”:

Whether you are sick or well, lovely or irregular, there comes a time when it is vitally important to your spiritual health to drop your clothes, look in the mirror, and say, ‘Here I am. This is the body-like-no-other that my life has shaped. I live here. This is my soul’s address. After you have taken a good look around, you may decide that there is a lot to be thankful for, all things considered. Bodies take real beatings. That they heal from most things is an underrated miracle. That they give birth is beyond reckoning. 

“When I do this,” she says, “I generally decide that it is time to do a better job of wearing my skin with gratitude instead of loathing.” 
So let’s turn the mirror: 

This is the church. Here she is. Lovely, irregular, sometimes sick and sometimes well. This is the body-like-no-other that God has shaped and placed in the world. Jesus lives here; this is his soul’s address. There is a lot to be thankful for, all things considered.  She has taken a beating, the church. Every day she meets the gates of hell and she prevails. Every day she serves, stumbles, injures, and repairs. That she has healed is an underrated miracle. That she gives birth is beyond reckoning. Maybe it’s time to make peace with her. Maybe its time to embrace her, flawed as she is. 

Ma olen temaga väga nõus!